11. PÖFF

Nii, PÖFF siis selleks aastaks jälle läbi. Skoorisin kõigest seitsme filmiga. Paneks need siinkohal siia kirja ka. Kuna tegemist on kunstiga, ei pruugi minu arusaam nendest olla absoluutne tõde.

Esimene oli Filipiinide dokumentaalfilm KASULAPS. Valik mõjutas tõenäoliselt äsja Aasiast tulek. Ja ega seal midagi erilist ei olnudki, lihtsalt lugu ühest perest, kes kasvatas üht pisikest poissi ning lõpuks lapsendasid ta rikkad ameeriklased. Hämmastas, et keskkond on ka Filipiinidel sama, mis mujal Aasias.

ORANGELOVE oli visuaalselt ilusti tehtud lugu rahatust Ukraina armunud paarist, kes võttis vastu ühe hiv-positiivse mehe väljakute. Nad pidid elama mehe surmani mehe korteris sealt lahkumata, saades nii pärast tema surma omale nii korteri kui mehe raha. Uksest välja astudes on “mäng” läbi. Esimest korda olid nad kohtunud polikliinikus, kus mõlemad käisid analüüse andmas. Ühel hetkel need tulemused saabusidki selle korteri poskasti ja selgus, et tüdruk on hiv-positiivne. Peale silmade pööritamist jooksis poiss korterist minema, üritas ennast vahepeal ära tappa ja tegi muid trikke, kuni lõpuks maandus korteriperemehe juures, kes oli lõpuks nõus täitma poisi soovi. Järgnesid värvikad kaadrid kätte haava lõikamisest ja “mäng” jätkus ja poiss võis korterisse tagasi minna. Siis aga saabus uus kiri, mis teatas, et testi tulemused olid sassi läinud ja tüdrukuga on kõik korras. Nii nad sinna korterisse seina äärde lollide nägudega istuma jäidki. Mulle aga täitsa meeldis see film.

Samal päeval vaatasin veel eelnevalt palju kiidetud filmi KÜLMUTATUD. Film oli must-valge ja rääkis loo Indias ühes Himaalaja mägikülas umbes 3000 m kõgusel elavast tüdrukust, kellel oli isa ja võib-olla ka vend, aga sellest, kas see vend oli päriselt või oli see väljamõeldud, ei saanudki ma lõpuni aru. Igal juhul olid seal head ja pahad ja lõpuks said peaaegu kõik surma nagu ikka. Sõpruses oli kohal ka režissöör, kes on ise ka alpinist ja kõige selle juures ääretult sümpaatne tegelane. Oli täiesti nauditav film.

Siis otsustasin animafilmi proovida ja selleks osutus PERSEPOLIS. Samuti must-valgena tehtud lugu Iraani tüdrukust, kes saadetakse raskete aegade eest ära Euroopasse kooli ja ta ei seal ega pärast tagasi Iraanis olles oma kohta. Naljakas ja kurb lugu üheaegselt. Väga positiivne kogemus ainmafilmide osas.

VEE VÄRV oli minu selle aasta lemmikfilm. Tegevus toimus Mongoolias, samuti mägedes. Peategelane oli epilepsiahaige poiss.Kuna langetõbi oli sealmail ravimatu haigus, aitas poisil hoogudest välja tulla nõid, kellega tekkis tal kummaline side. Lambakasvatusest elatuval perel võeti mingi haiguse kartuses kõik loomad käest ära ja pere koliti kaevanduslinna ning anti kaevanduses tööd. Ühel päeval tundis poiss, et peab ära päästma söevargast tüdruku, kes oli söevagunis söe alla jäänud ja nii nad seal koos kinni võeti. Järgnesid paranduslikud tööd varastele ja selle käigus sattus poiss kinnisesse haiglasse, sest see oli ainuke asi, mida osati langetõbistega peale hakata. Poisil aga tuli nägemus oma loomadest, kes olid tegelikult elus ja kuidagi läbi üleloomulike jõudude saatis ta teate vahepeal salakaubitsejast venna abiga vabanenud tüdrukule, kes leidis loomad üles ja lasi lahti. Poiss ise suri lõpuks ära, sest seda oli talle ka nõid ennustanud. Filmis olid väga ilusad ja sügavmõttelised pildid ning muusika. Super elamus!

Peale seda kõike oli tahtmine vaadata midagi lõbusat ja valituks osutus korea film KUNINGAS JA KLOUN. Lugu rändnäitlejatest, kes pilasid kuningat ja pääsesid poomisest kokkuleppega, et kuningas näeb ka nende etendust ja kui ta naerma hakkab, jäävad nad ellu. Jäidki ja said suisa paleesse elama. Loosse oli segatud poliitikat, armastust ja muid keerulisi suhteid ja kuigi nalja sai, said ikkagi lõpuks kõik surma. Jällegi omamoodi muinasjutumaiguline lugu, kus jäid meelde veel väga kirevad kostüümid.

Viimane film oli OSALEJA, kus majanusõppejõud võitis ühes telemängus kolme miljoni eest asju, aga nende registreerimine, ülalpidamine ja omamine osutus tavalisele inimesele liiga kulukaks. Vara suurenedes tahtis maksuamet oma jne. Ka see peategelane läks lõpuks hulluks ja sai surma. Muidu aga otsast otsani majandustermineid täis hoogne lugu oli, mis kõlbas täiesti vaadata. Kindlasti jõuab kunagi telekasse, sest on äärmiselt kaasaegne.

Palju silma jäänud filme jäi siiski vaatamata ning loodan neid peatselt kinos ja teisipäeva õhtuti ETV-s näha.