Suvematk Pakri poolsaarel

Sel laupäeval äratas mind äratuskell nagu tavaliselt tööpäevadel, eristas seda aga fakt, et kell oli siis pool 10. Samas mis sa ikka magad, kui suve parimad ilmad on käes. Koti olin õnneks juba õhtul ära pakkinud. Nüüd tuli veel vaid aias kastmas käia ja matk Pakri poolsaarel koos kahe toreda poisiga ootaski ees. Oli lubatud ujumist, tsillimist, päikeseloojangut, rummi ja kindlasti midagi veel, aga seda ma ei mäleta ja vanad meilid kustutan ma alati kohe ära.

Mis sa selle palavaga ikka matkad? Küsimus täiesti õige. Matk kulges põhiliselt ühe kivi otsast teise otsa ja edasiliikumise kiirus sõltus õlle/siidri purgi/pudeli tühjenemisest. Samuti oli vist ujumiskordade arv võrdne siidripurkide arvuga. Aga vesi on meres veel külm ja millimallikad, keda ma ei armasta, samuti juba kohal.

Sõna otseses mõttes teravaid elamusi pakkus Tõnu info kohaselt viimasest võimalikust kohast pangale üles ronimine. Kivid jalge all veeresid nagu moreen mägedes ja ainsad päästvad oksad kraapisid käed-jalad mitmest kohast katki (no on siis vaja sandaalide ja bikiinidega ronida, onju). Õnneks päris panga osa oli seal väga vähe. Selleks hetkeks oli päike ka juba pilve taha läinud, seega õhtune päikeseloojangu nautimine tundus kahtlane.

Vist umbes üheksa jõudsime väljapakutud liivarannaga ööbimiseks mõeldud kohta. Liiv oli veel mõnusalt soe ja mets sobivaid lõkkepuid täis. Samuti olid kõik põõsad telkijaid-suvitajaid täis. Meil telki kaasas polnud ja sellest kujunes selle matka teine „terav elamus“ ja minule õppetund, et midagi vihmakindlat peab alati kaasas olema. Ka siis, kui õues on 30 kraadi sooja ja ilmateade viham ei luba.

Olime ära joonud oma rummi, söönud ära grilliha ja porgandid ning Tõnu juba magas, kui hakkas vihma sadama. Eks välku lõi vaikselt kogu aeg, aga me arvasime, et ei, see meieni küll ei jõua. Näe jõudis ja jäigi üsna tihedat vihma sadama. Taimaril oli õnneks termokile kaasas ja Tõnul jope. Algul passisime kahekesi kile all nagu käod, aga siis hakkas vihma käes magavast Tõnust kahju. Kolisime oma kilega kahele poole teda istuma. Aga kaua sa ikka istud. Õues oli juba valgeks ka läinud ja uni hakkas väga peale tulema. Minul oli plaan seekord täita üks oma unistustest, nimelt võrkkiiges ööbida. Kuna mul matti ka kaasas ei olnud ja päris märja liiva sees ei tahtnud magada, vedasime selle kiige siis ikkagi puude vahele, ronisime Taimariga sinna kahekesi sisse, tõmbasime kile üle pea ja nii see öö mööduski. Tõnule leidsime enne lisaks rannast ühe sinise laste kummipaadi naha. Tõnu selle paadi all oli üks äraütlemata naljakas vaatepilt, mida meenutades tuleb naer vist veel tükk aega peale. Aga see jääb vaid meie teada, sest muud materjali sellest ei ole.

Mingi kell oli vihm siiski üle jäänud. Lükkasin Taimari voodist välja ja magasin ise õndsalt edasi. Pool 11 tundusid aga saabuvad pilved mulle liiga kahtlased, ajasin kõik üles ja me tulime kõige otsemat teed Paldiskisse tagasi. See otsetee aga oli piisavalt pikk, et vahepeal tuli päike uuesti välja ja läks jälle palavaks. Seega lõppes meie matk seal, kust ta eile algas – nimelt Paldiski rannas suurel kivil ja ei saanud minu punaseks põlenud kaaslased enne 16.10 rongi peale.