Selle aasta kevad on tulnud teistmoodi. Võib isegi öelda, et peaaegu nagu lapsepõlves. Kuigi tööd ja sebimist on palju, on olnud aega märgata kevade tulekut. Seda, kuidas lumi sulas, esimesed kellukesed õitsema hakkasid, isegi kimp sinililli on korjatud. Praegu saab sisse hingata kaselehtede ja vahtraõite magusat vihmasegust lõhna. Eile nuusutasin oma aia esimesi nartsisse (minu lemmikud, suured kollased tutid). Aias on üldse ilusam kui ei kunagi varem. Suurde peenrasse ehitasin ühe astme juurde, olen saanud palju uusi põnevaid taimi ning ootan, millised need õitsevana on, muru on võililledest roheline ning ka väike peenar sai ruutmeetri suuremaks.
Pelargooniumite ja "virkliisude" üle talve pidamine on väga hästi õnnestunud, nad on sured ja juba täies õieilus. Kuigi neid ei soovitata üle talve pidada, on rahaline kokkuhoid ikkagi sadu kroone, emotsionaalsest sidemest ei saa rääkidagi. Samuti tuli taimekasvatus sel kevadel paremini välja, sest väikesed taimed vajavad hoolt ja nad on selle eest väga tänulikud.
Läheks vaid natuke soojemaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar