Jääronimine Rannamõisas 17.-18. märts

Pikk jääronimise nädalavahetus toimus 17. ja 18. märtsil. Algatuseks siis kiirusronimine. Lasin ennast ära rääkida ja osalesin ka sel aastal. Mis siis, et ronisin jääd sel aastal esimest korda. Ise olen rahul - 6. koht 13 nais ekonkurentsis. Siiani olen ikka viimane olnud. Ja 13 on juba väga suur arv naisi. Mehi oli ka palju ja järjekorrad radadele üüratud. Seega ei saanud väga vara minema. Lasime Markol Selverist süüa tuua ja käisime korra Tõnu juures, söömas ja köisi puhtimas. Kuueks tuli Rannamõisas tagasi olla. Siis oli raja tutvustus, väike esmaabi õpetus ja loosimine. Me saime viimase stardikoha, mis tähendas starti kell 11. Niisiis jälle linna. Plaani pidama, sest tegelikkuses toimus ka jääoludest tingitud esialgse juhendi väike muutus. Samuti harjutasime esmaabi, mis tuli hiljem vägagi kasuks. Me ei teinud teadvuseta kannatanu keeramisel, sidumisel ega lahastamisel mitte ühtegi viga.

Niisiis oli start kell 11. Ütleme, et see oli üks väga omapärane kogemus. Algatuseks tuli kanderaam mäest üles ja uuesti alla tassida. Ma ei tea, kuidas poisid sellega toime tulid, aga mina üksi sealt laskumisega küll ei tulnud. Olin julgestaja ja jäin maha köit kotti ajama. Nemad pidid kilomeetri kanderaami tassima ja panid kohe ajama. Mina aga oskasin sealt mäest alla kukkuda ja mitte jalad ees. tulemuseks üks sinikas kintsul ja mudased riided. Samas oleks võinud ka sohki teha ja kohtuniku köit kasutada, sest kedagi enam vaatamas ei olnud.

Poisid aga olid kiired, kuigi käisid kanderaamiga vees. Jää oli lihtsalt juba katki. Ma sain nad alles poole km pärast kätte ja lidusin tagasi küll, aga natuke jäi puudu. Kuigi mul oli köis kotis, ei hakanu dma esimesena ronima, et köit panna. Ka Tõnu jooksis vist natuke liiga hilja ära, sest kanderaam tassijad olid ka kohe kohal, aga ettevalmistused tõusmiseks olid tegemata. Sinna me võit läks. Ronisime ära, tõstsime kanderaami ära ja siis saime eelmise võistkonna kätte, koperdasid alles ees. Meie aeg pandi 20 minutiks seisma. Istusime seal nagu käod. Väikse sohiga sain Juta (Ursu õe) telki sooja.

Kanderaami laskmine läks ka Vaesed poisid olid küll põlvini vees. Mul tuli ka kohe vesi saapasse, kui neile appi läksin. Pildid http://www.jkalpiklubi.ee/teoksil/index.html

Siis tuli esmaabi, mis meil nagu juba öeldud hästi välja tuli. Siis tuli jälle sinna kilomeetrisele ringile jooksma minna. Pool km mööda jääpankasid. Hea, et pime oli, muidu poleks vist julgenud. Siis mäest üles ja mööda teed tagasi, et veelkord laskuda. Meil oli jällegi kandam vist võrdset jagatud, sest kõik jõudsid ühel ajal tagasi. Siis tuli veel kord laskuda ja olimegi finishis. Esikohast jäi 2 minutit puudu ja aeg oli 1 tund 36 minutit.

Öösel pesin oma mudast varustust, sest karabiini muhvid enam ei keera, kui liiv vahel on ja igasugu nöörid ei libise. Samuti polnud enam paarigi kuivi ja puhtaid kindaid. Õnneks sai pool 3 voodisse, aga ega siis magada ei saa, kui adrenaliin möllab. Jooksin terve öö, kuigi seekord enam mitte jääpankadel.

Peale kuuetunnist magamist tuli jälle Rannamõisa poole sammud seada. Seekord ootas ees paarisronimine. Küsisin Jaani käest omale paariliseks ühe algaja ja tegelesin õpetamistööga. Nagu juba tavaks saanud, saime viimase loosi, mis tähendas 4 tundi tuules ja vihmas külmetamist. Köied said eelnevate võistkondade käes väga mudaseks, seega otsustasime võtta tuttuue köie, mis osutus jäigaks ja sellega oli meil jama oi-kui-palju. Läks igal juhul jummala sassi. Teine viga oli veel - tüdruk lasi pendli köie otsa lahti ja pidi sellele ise järele ronima, aga ma olin unustanud enne starti üle vaatamata, et tal ei ole haaravat (on üks julgestuse vahend) kaasas. Seega vist saame julgestuse puudumise eest trahvi. Muidu imestasin ise ka, kui hästi mul ronimine ja igasuguste jaamade meisterdamine välja tuli. Viimaseks ehk seekord kolmandaks jäime ikkagi. Nii et kaks auhinnalist kohta sel nädalavahetusel.Võtsin mütsi ja seljakoti, et oleks hea joosta ja edaspidi varustust tassida. Aga varustus sai pühapäeval veel mustemaks ja pesemist jätkus mitmekski päevaks.