Egiptus 09.-16.12.2006

Sain minagi siis koos kaaslasega Aafrikas käidud. Tagantjärele on üsna keeruline kirjutada, aga reis on mäletamistväärt.

Reisifirmalt võtsime ainult lennu Sharmi, et siis omal käel edasi Dahabi minna. Lennuks läks laupäeva hommikul 7.00 ja kõieg raskem selle juuers oli hommikune takso tellimine. Ka taksojuhid on vist läinud Sooem paremematele jahimaadele. Igal juhul ka neist on puudus ja nii enam päev varem hommikuks taksopt tellida ei saa. Pidi olema isegi ajalehest ja Pealtnägijast läbi käindu teema, aga me pole ju kuulnud. Lõpuks ikka Kiisu takso tuli ja olime kohal täiesti õigel ajal. 5 tundi lendu ja olimegi soojal maal kohaliku bürokraatia keskel. Ega neil sellega kiiret ei ole, aga kõik asjad said aetud. Edasi tuli leida takso. Soovitati minna lennujaama territooriumilt välja. Ega me hindu ei teadnud ka, aga kohe oli vaja tingima hakata. 220 kohalikku. Tõenäoliselt sai pügada. Minul oli küll üsna suur hirm istuda kohaliku pearätiga mehe mitte kõige popimasse taksosse ja sõita eiteakuhu. Takkaotsa on tee ääres veel igasugu relvadega varustatud kontrollpunktid. 90 km ja meid pandigi Dahabis maha. Mõnusalt väike linnake, aga katsu sa sealt oma hotell üles leida. Päris tükk aega sai edasi-tagasi käidud. Kõik m uidugi lahkelt oma hotelli pakkumas. Me siiski leidsiem oma Sfinksi üles ja tegiem juba õhtul väikse jalutuskäigu piki rannikut surfikohtade juurde ja tagasi sõites saime oma esimese taksotünga 10 kohalikku. Siis võtsiem poest Coca-cola ligi ja läksime Funny Mummysse õhtust sööma ja rummikoolat jooma. Seal lebatakse patjadel madala laua ääres, mõnus mere tuul sasib juukseid, ei tea millest tehakse lõket ja igal pool on väga palju igasuguseid kasse, kelle hirmutamiseks on nutikad kohalikud veespreyd välja mõelnud.

Järgmisel päeval oli ilus ilm ja mian tegelesin põhiliselt päikse võtmise ja ujumisega. Vesi on küll mõnusalt soe ja vastikult soolane. Õhtune elamus oli kalarestoran. Valisime 65 kohaliku eest kala ja saime üllatuseks ka kaasa suppi, mis sisaldas klõbisevaid karpe ja kaheksajala juppe. Mulle ei maitsenud, aga elamus oli vägev. Kala juures oli veel riisi ja salatit ning lõpusk pakkus peremees tasuta teed. Koht oli muidugi täiesti tühi, aga asi vbl selles, et see asus peatänava ääres, mitte rannas. Samas sai selles kohas jällegi linna kõige lahjemat värsket mangomahla.

Õhtul saime veel ühe tünga, mis käis tegelikult ammutuntud skeemi järgi. Poepidaja vedas poodi, pani ukse kinni, pakkus teed ja määris mingi kalli nn puhta lõhna õli pähe. Katsed on küll veel tegemata, aga tundub suhteliselt lahja õli olevat.

Esmaspäev möödus jällegi rannas, kus mul hakkas mingil hetkel kõht keerama ja veel hiljem tulid külmavärinad. Jäigi teadmata, kas selel põhjustas eelmise õhtune kalatoit või hommikune egiptuse hommikueine. Õhtul olime kutsutud koos surfilaenutuse poisi ja nelja inglasega kalarestorani. Mina ei võtnud see õhtu enam midagi ja värisesin meeldivas seltskonnas ebaseltskondlikult terve õhtu. Meiega ühines ka veel üks tore tsehhi poiss, kes ka elas ja surfas seal juba mitmendat kuud. Õhtul oli mul igal juhul kõht lahti ja jäi seda kogu järgnevaks päevaks. Samuti ei läinud palavik alla. Õnneks oli teisipäev ainuke pilves päev, nii et ei olndu eriline kaotus. Ei aidanud ka apteegist toodud kohalikud tabletid, mida sai ikka peoga omastatud. Õhtul ei suutnud ma ikak veel midagi süüa, aga see-eest andis lahke restopidaja mingit imeteed, mille peale läk senesetunne nagu natuke paremaks, aga see oli petlik. Peale öist õnnetust tuli hommikul toakoristus tellida.

Kolmapäev oli jällegi rannapäev ja endalegi üllatuseks pidasin terve päeva ilma vetsus käimata vastu, aga kõht oli õhtuks väga tühi. Sõime ja jõime ennast kurguni täis ja magasime hommikul üsna kaua. Liiga kaua selleks, et jõuda kohalikku loodusparki Ras Abu Callum, sest sinna autoteed ei lähe. Ainuek võimalus on minna jala või siis loksuda kaameli seljas, aga see ei ole kiirem võimalus, lihtsalt eksootilisem. Laenutasime soodsalt lestad ja snorkeldamisvarustuse ja võtsime väga kalli takso ning jõudsime Blue Hole juurde. Ilma isegi katsetamata tuli loobuda edasiminekust. Nii tuligi ümber selle augu snorgeldada ja koralle ning kalu vaadata. Ja see päev käisid surimurid oma tasulise võltsviisakusega juba väga närvidele.

Reede oli jällegi rannapäev, mil sain ka mina natuke surfamist proovida. Õhtul sõime kalli raha eest kala ja kalmaari ning jookime kokku ka täiesti tuttavate eestlastega. Küll see maailm on ikka pisike.

Hommikune takso ei olnud enam nii kallis 20 dollarit ja see ei olnud ka nii logu ning me ei olnud ainukesed kliendid. Tore päikeseline nädal oli!